“Mu ajus käis pidev jutuvada. See oli nagu mu enda hääl, mis rääkis depressioonist, piinast, lootusetusest,” sõnas Deirdre Lehman, 60-ndates naine, kes oli üle kümne aasta vaevelnud bipolaarse häirega.
Pärast uut ja murrangulist depressiooniravi kirjeldas Deirdre kergendust nii:
“Lõunaks suutsin oma abikaasale silma vaadata…See oli suurim rahu, mida olen ajus tundnud alates kuueteistkümnendast eluaastast.”
Deirdre sõnad, millega ta kõneles oma depressioonist ja kergendusest, paljastasid suured lüngad mu arusaamises, milline depressioon tegelikult tundub. Need meist, kes pole ise depressiooni kogenud, ei saa kunagi seda tunnet täpselt tajuda. Samas aitab sügavam arusaam meid lähemale mitmele hädavajalikule eesmärgile.
- Kliinilises plaanis võimaldab selline arusaam rakendada n-ö “kirega tasakaalustatud teaduspõhist lähenemist”, kus ravi on senisest personaalsem.
- Individuaalsel tasandil annab parem arusaam meist igaühele, kes pole tervishoiutöötaja, võimaluse kujuneda igapäevaselt empaatilisemaks toeks inimestele meie ümber, kes võitlevad vaimse tervisega.
Selleks, et seda arusaama ja empaatiat suurendada, peame väärtustama ning ka koondama erinevaid hääli, mis on kõige sobivamad depressioonikogemusest rääkima: tehniliste ekspertide hääli, arvamusliidrite hääli ja mis peamine — inimeste hääli, kel on isiklik kogemus.
Nende vestluste kaudu kliiniliste psühholoogide, neuroteadlaste ning vaprate inimestega, kes jagavad oma lugusid, püüab see artikkel tuua esile empiiriliselt informeeritud, isiklikult kinnitatud ja siiralt väljendatud pildi depressioonitundest.
Mida psühholoogia ütleb, kuidas depressioon end tunda annab…
Depressioon tundub nagu mõttetuse tunne
“Suur hulk depressioonis inimesi ei tunne mitte midagi,” selgitas kliiniline psühholoog Daniel Månsson, praegune Flow Neuroscience’i kaasasutaja ja tegevjuht.
“Oled lihtsalt tuim. Kulged elus ja vaatad asju, mis varem tekitasid rõõmu — aga nüüd ei tekita need mitte midagi. Ja see on väga hirmutav… asjad lihtsalt mööduvad, sa ei hinda ega mõtesta neid. Need lihtsalt tulevad ja lähevad.”
Pärast aastaid vestlusi ja koostööd depressioonis inimestega leiab Daniel, et “tuimus” on üks keskne termin, mis aitab mõista, milline depressioon on. Psühholoog Hanna Silva, kes töötab samuti Flow Neuroscience’is sisuautorina, kirjeldab depressioonitunnet peamiselt lootusetusena või kui “mõttetust”. See erineb tuimusest — need tunded on valusad:
“Tunned lootusetust. Enamik asju on mõttetud või lootusetud,” räägib Hanna. “Isegi kui sinuga juhtub midagi väga positiivset, näiteks beebi naeratab sulle, ei suuda sa sellest rõõmu tunda.”
Hanna selgitas, et need tunded on ühtaegu kurbus, lootusetus ja isegi häbi. Seda kogemust toidab isevõimenduv kognitiivne tsükkel: depressioon kutsub esile madala tuju, madal tuju vähendab motivatsiooni ja huvi, motivatsioonipuudus takistab sul positiivseid kogemusi otsimast, puuduvad positiivsed kogemused omakorda süvendavad madalat tuju — ja nii jätkub see justkui lõputult.
Depressioon tundub kestvat igavesti
Kui küsida, mida tavateadmine depressioonitunde kohta kõige rohkem valesti mõistab, osutab Hanna kohe selle kestusele:
“Need tunded ei hääbu nii, nagu võiks arvata, kui oled näiteks kurb või millestki väsinud. Sa eeldaksid, et kurbus läheb mööda. Kuid negatiivsed tunded on väga püsivad — sa ei saa neist lihtsalt välja raputada. Depressioonitunne võib inimest täielikult haarata. Emotsioonid ei muutu hetkest hetkesse.”
Ühes suvalises depressioonikogemuse hetkes võivad negatiivsed tunded olla sarnased sügava kurbusega, mida paljud meist on vahel tundnud. Ent just nende tunnete pikalevenimine eristab depressiooni ka kõige mustematest madalseisudest, mida kogeb inimene, kel pole kliinilist depressiooni. Daniel hoiatab samamoodi, et depressiooni ei tohi üks-ühele samastada laialt mõistetud “kurbusega”:
“Populaarne ettekujutus, millesse ma isegi olin varem uskunud, on: depressioon tähendab, et inimene on kurb… ta on millegi pärast kurb; mõnikord ta teab, miks ta on kurb, mõnikord mitte. Aga depressioon on palju keerulisem.”
Sõna “kurbus” vihjab sageli, et rõõm on kuskil lähedal, lihtsalt ootamas. Ent nagu nii Hanna kui Daniel märkisid, on just see turvatunne, teadmine, et paremad ajad on ees, see, mille depressioon inimeselt röövib.
Depressioon tundub nagu selgus
Daniel selgitas, milles see depressiooni keerukus veel seisneb. Paljud inimesed kogevad oma masendusseisundit mitte kui häiret, vaid hoopis omamoodi äsja saadud selgust:
“Üldiselt olen märganud, et inimesed tajuvad depressiooni niimoodi, et justkui ‘loor’ on ära tõmmatud,” ütleb ta. “Kui sa lõpuks jääd depressioon, on loor kadunud ja sa näed maailma, ‘nagu see tegelikult on’…nüüd nad tajuvad ümbritsevat ‘õiges valguses’.”
“Loori kadumine” ei näi esmapilgul sobivat kokku levinud arusaamadega depressioonist, kuid see näiliselt vastuoluline selguse idee leiab kinnitust ka kirjanduses. Seda nimetatakse depressiivseks realismiks — sageli tähelepanuta jäetav nähtus, mis mõnel juhul esineb depressiooniga. Depressiivne realism soovitab, et depressioonis inimene võib näha maailma mõttetust mitte pessimismi tekkimise, vaid hoopis optimismi kadumise — “loori langemise” — tulemusena.
Hanna on oma töös kogenud sarnast ilmingut:
“Depressioon paneb sind arvama, et kõik need negatiivsed ja pessimistlikud mõtted, tunded on ka tegelikult reaalsus. Kõik teised, kes elavad õnnelikku elu, petavad iseennast. Väga sageli arvatakse, et depressioon = tõde.”
Mida neuroteadus ja sellega seotud valdkonnad ütlevad, kuidas depressioon end tunda annab…
Depressioon tundub nagu lõksusolek
Depressioonikogemuste juures on võib-olla kõige teravam tunne, et negatiivsusest pole väljapääsu.
“Negatiivne seisund hakkab mõjutama kõiki igapäevaelu osi — iga tegevust, iga mõtet,” selgitas neuroloog dr Helen Mayberg ühes TEDx Emory ettekandes. “Kõik, mida tahad teha, satub kõhklussilmusesse ja lõpuks tunned, et sa ei suuda üldse liikuda.”
Dr Helen Mayberg on tunnustatud neuroloog, kelle neuroloogilised vaated depressioonikogemusele on teinud temast teerajaja uute ravimeetodite väljatöötamisel. Ühed tema kõige mõjukamad uuringud ongi keskendunud aju piirkondadele, mis võivad selgitada seda võimast ja halvavat ahastust, mis sageli depressiooni korral esineb. Ta seletas, et tunne “lõksus olla” võib osaliselt olla seletatav aju hüpleva aktiivsuse tõrkega, mida paljud meist ilma depressioonita peaaegu ei märkagi.
“Kui terve inimene kogeb väga intensiivset kurba mälestust, võtavad juhtimise üle limbilised alad — emotsionaalsed piirkonnad, kus esikohal on Subcallosal Cingulate ehk piirkond 25 (Area 25). Kui see ala aktiveerub, lülitab ta ajukoore (mõtlemise, planeerimise, liikumise eest vastutavad alad) ajutiselt välja. Kui inimene saab emotsionaalselt tagasi tasakaalu, ilmneb selle mustri muutumine — tekib loomulik ümberlülitus emotsioonilt tegutsemisele.”
Depressioonis inimestel aga ei pruugi see ümberlülitus toimida:
“Mis siis juhtub, kui looduslikku ümberlülitust enam ei toimu?”
Dr Mayberg teab vastust. Kui limbilised alad depressioonis võtavad võimu, jäävadki need domineerima — teised tähtsad funktsioonid ja inimene ise on justkui kinni lämmatavas emotsionaalses ülekaalus.
Neuroloogi jaoks tähendab selline “emotsionaalne vangistus” suures plaanis seda, et “aju ei suuda enam kohaneda olukorraga, ta lihtsalt ‘katkeb’.”
Depressioon tundub nagu võitlus
Neuroteadus võib avada ka selliseid tahke depressioonist, mida pealiskaudsel vaatlusel on keeruline tabada.
“Kui vaatad kedagi, kel on raske depressioon ja kes on justkui sellesse ‘psühhomotoorsesse pidurduse’ seisundisse tardunud, siis on kerge mõelda, et ta on lihtsalt nii läbi,” rääkis Stanfordi Ülikooli professor Robert Sapolsky loengus ligi kümme aastat tagasi.
See kõikehaarav väsimus (mille kohta ta kasutab tehnilist terminit “psühhomotoorne pidurdus”) on tõepoolest üks depressiooni laialt levinud ja raske sümptom. Sapolsky jätkas aga selgitust, miks depressiooniga inimese näiline “kustunud olek” ei peegelda tegelikult kogu sisemist kaost:
“Sees käib tohutu võitlus — kõik see toimub sisemiselt. Tegemist on inimesega, kelle keha on 24/7 tugeva stressireaktsiooni all.”
Sapolsky sõnul on selle stressireaktsiooni põhjustajateks muuhulgas stressihormoonid — eriti hormoon nimega glükokortikoid ehk kortisool. Taoline stressivastus võib viia emotsionaalselt häiritud ja kannatusterohke olekuni.
Kuigi dr Maybergi ja professor Sapolsky kommentaaridest võiks jätkata veel pikalt, juhib Sapolsky tähelepanu ühele olulisele tõigale: depressioonitunne ulatub kaugemale ajust.
“Raske depressiooniga inimeste kehad toimivad teisiti.”
Mida meie naabrid, töökaaslased ja sõbrad ütlevad, kuidas depressioon end tunda annab…
Kõige olulisemad on siiski nende inimeste lood, kes on aastaid elanud “nina vastu nina” kõikide ülalmainitud nähtustega. Nende jaoks ei ole depressioon pelgalt neuroteaduslik anomaalia või kognitiivne spiraal. Depressioon on igapäevane katsumus, mis avaldub nii argistes tegevustes kui ka kõige emotsionaalsemates hetkedes. See vormub oskuslikult vastavusse inimese unikaalsete elukogemustega.
Marki ja Annie lood pakuvad võimsaid, ent samas erinevaid sissevaateid depressiooni ning on eelkõige tunnistuseks vaprusest, mida depressiooniga elamine eeldab.
Marki jaoks tundub depressioon nagu kuristik
“Sa võid langeda väga pimedasse paika. Ja ükskõik, mida sa ka ei teeks, on sellest väga raske välja tulla.”
Kõige sagedamini nimetas ta seda kohta “kuristikuks” — meie vestluses kasutas ta läbisegi sõnu “tume paik” või “madalseis”. See kuristik on ühtaegu alati pime ja sügav, aga pole siiski püsiv. See nihkub sõltuvalt Marki elustressoritest ja minevikust saadud valusatest punktidest.
Mõnikord on see kuristik tema lapsepõlvekodu Walesis — paljuski koht, kus Marki depressioon sai alguse. Ta elab nüüd sellest majast 252 miili kaugusel ega ole seal üle kümne aasta käinud. Ta ei plaani sinna niipea naasta:
“Ma lihtsalt ei taha sinna tagasi minna. See tekitab minus viha, sest tean, et seal vajuksin kuristikku. Ja see kuristik ajab mind vihale.”
Teinekord on see igapäevasem nähtus, näiteks rahvamass:
“Ma olen selline inimene, kes ei armasta rahvahulki,” selgitas Mark. “Ja ma leian, et see võib depressiooni vallandada. Ma muutun väga ärevaks. Siis ma juba tean, et langeksin depressiooni.”
Kuidas Mark sinna kuristikku jõuab, varieerub samuti. Ta “libiseb” sinna, ta “kukub” sinna või “põrkab vastu maad”. Liikumine on alati allapoole, kontrollimatu ja kaasneb terav teadlikkus lähenevast pimedusest.
Marki depressioon ei ole siiski pelgalt koht või kukkumine. Oluline osa selle kogemuse juures on ka viha, mida Mark tunneb kuristiku, sinna langemise ja iseenda vastu:
“Ma vihkan seda. Vihkan seda kirega… Kui mul on depressiooniperiood, vihkan ma seda, kes ma olen. Sa käitud nii, nagu sa ei peaks — aga see ei allu su kontrollile.”
Viha tuleneb vastuolust: Mark saab väga hästi aru, millal ja kuhu ta libiseb, kuid on samas jõuetu seda teekonda vältima. Tal tuleb toime tulla ka tagajärgedega nii iseendale kui ümbritsevatele.
“Kui olen depressioonis, võin oma viha välja valada igaühele, kes ette juhtub. Ja see on vale. Ma tean, et see on vale. Aga üritada seda peatada… see lihtsalt ei õnnestu ja see on hirmuäratavalt vastik.”
Mark ütleb esimesena, et tema jaoks ei ole “depressioonist üle saamist” sel lihtsal moel olemas. Kuid päikesekiiri on siiski:
“Ma olen see tüüpiline “Tiiger” (viide “Karupoeg Puhhi” tegelaskujule),” muigas Mark, viidates sellele, kuidas mõni pärastlõuna võib ta köögis tantsides ja lauldes mööduda.
Kuristik pole kunagi liiga kaugel, ent samavõrra lähedal on ka armastav naine ja poeg, samuti tema rahulik töökoda ning Inglise rannad.
Annie jaoks tundub depressioon nagu udu
“Minu esimene ‘kohtumine’ depressiooniga toimus, kui olin veel päris noor,” rääkis Annie. Ta nimetabki depressiooni sageli “külastuseks” (ingl ‘visit’). Tema depressioon, mida ta on ristinud nimega “The Big Sad” (“Suur Kurbus”), on viimase kümnendi jooksul korduvalt kujusid vahetanud.
Nooremana oli see lihtsalt tunne, et ta on teistest erinev — midagi, millega puutuvad kokku paljud teismelised:
“Tundsin, et olen teistest võõrandunud. Nad näivad nautivat oma hobisid ja sõprussuhteid, samas kui mul kõik tundus kuidagi… võlts.”
Sellest ajast saadik on Annie õppinud depressiooni enda minast eraldama, kirjeldades seda teinekord kui “teist mina”. Ta väldib väljendeid, mis viitavad püsivusele või sisemisele olemuslikkusele. See vahe tegemine tuletab Anniele meelde, et depressioon ei ole tema tõeline identiteet:
“See on midagi, mis tuleb mind külastama, mitte minu olemuse tuum.”
Tänapäeval võrdleb Annie depressiooni enamasti uduga. Ta kirjeldas, milline näeb välja üks päev selles udus:
“Ma tavaliselt näen seda (udutormi) kaugelt tulemas… Võtan end vaimselt kokku ja ootan. Siis ühel päeval ärkan ja… asjad, mis muidu olid värvilised ja tuttavad, on nüüd justkui pimedad siluetid… See on üksildane tunne.”
Udu on kleepuv väsimus, mis imbub läbi kõikide päeva pragude. Udu muudab voodist tõusmise justkui mudas püherdamiseks, söömine tundub “mammuti pingutus,” ning juba mõte püsti seismisest võib olla kurnav.
Päeva edenedes muutub see udu veelgi visamaks vastaseks.
See häirib Annie söögiisu: ta vaevu puutub toitu, mille on endale tellinud. Ta võib sõbrale öelda, et on liiga hõivatud, et plaane teha, ent tegelikult mõtleb:
“Ma ei tea, kas mul on üldse jaksu tol päeval voodist tõusta.”
Ja siis, pilkena, kui ta lõpuks jõuab voodisse, torkab udu jälle:
“Olen siis liiga väsinud, et magada. Visklen ja vähkren tundide viisi.”
See raske rutiin võib kesta nädalaid.
Annie hoiatab, et udu pole lihtsalt tardunud olek. Kogu selle loori all käib pidev ja pingeline võitlus:
“Võib tunduda, et olen laisk või motiveerimata, aga tegelikult on vastupidi. Võitlen rohkem kui kunagi varem, et kasvõi koduuksest välja astuda.”
Peale selle on seal üks lõputu voog enesesuunatud viha — terav sisemonoloog:
“Mõtlen endamisi viha täis mõtteid nagu ‘Sa oleks pidanud udust ette jõudma, kui oleksid piisavalt kiiresti jooksnud’ või ‘Sa ise jalutasid sellesse sisse — sa vääridki, et oled kadunud udus’ või ‘Teistel on äike ja välk, mitte lihtsalt udu, mida sul üldse kurta on?’”
Hämmastaval kombel, vaatamata nendele pöörastele ja trööstitutele mõtetele ning igapäevasele rügamisele ülimas kurnatuses, mõtleb Annie üllatavalt palju teistele inimestele:
“Minu suurim hirm on alati, et mu lähedased arvavad, et ma ei armasta neid. Aga ma armastan.”
Olenemata sellest, kas paistab päike või on paks udu, püüab Annie alati anda endast parima. Kui on päikseline, naudib ta seda, kui on udu, rühib visalt läbi selle.
Mis nüüd saab?
Mitmes mõttes on depressioonitunde mõistmine võimatu ülesanne, ja kõik siinsed hääled nõustuksid sellega. Kuid neid hääli kuulates ja õpitut kokku pannes jõuame lähemale mitte tingimata ühele ainsale tõele, vaid hoopis empaatilisemale, põhjalikumale ja hoolivamale mõistmise tasandile.
Need lood annavad meile märku, et depressiooni keerukusele ei tohiks vastata eemalehoiu või eemaldumisega, vaid pigem tõelise tähelepanu ja kohaloluga. Vähesed on väljendanud seda vaikset hoolt nii võimsalt kui Mark:
“Paljud arvavad, et kui kellelgi on depressioon, siis tahetakse temast eemale hoida,” ütles ta, kui meie vestlus lõpusirgele jõudis. “Aga sa ei pea minema seda inimest ‘päästma’. Mõnikord on ainus, mida vaja, et keegi lihtsalt tuleks ja annaks sulle kallistuse. Ja see võib su päeva paremaks muuta. Mõnikord on vaja lihtsalt, et keegi ütleks: ‘Kõik on korras. Ma ei ole siin, et sulle vastuseid anda. Ma olen siin.’ Vahel on neil lihtsalt vaja, et keegi oleks nendega koos. Mitte selleks, et öelda, mis on õige või vale, vaid et olla sealsamas olemas.”
Selline tugi on meile kõigile kättesaadav. See nõuab pisut enam kui tähelepanu ja kannatlikkust, mille juba praegu sellele artiklile kinkisid. Ehk ongi depressioonitunde mõistmise tuum, see, mis ühendab psühholoogide ja neuroteadlaste vaateid, teadmises, millal öelda lihtsalt:
“Ma olen siin.”